V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
köhis.
Iga ukse juures pidid kõik peale vanadusest kühmus rauga päid kummardama.
«Hm!» ümises ta läbi igemete (hambaid polnud tal enam). «Meie oleme juba päris küpsed,
et sisse astuda hauakambri uksest. Küürus teekäijale kõlbab madal uks.»
Kui selja taha jäi ka viimane uks, mis oli nii arvukalt lukkudega varustatud, et kulus
veerand tundi nende avamiseks, sisenesid nad lõpuks suurde, kõrgesse gooti ,saali, mille
keskel tungalde valgusel võis näha suurt massiivset kivist, rauast ja puust kuupi. Seest oli
see | õõnes. See oli üks neid kuulsaid puure riiklike kurjategijate jaoks, mida nimetati
«kuningatütrekesteks». Puuri seintes oli kaks-kolm väikest akent, mis nii tihedasti olid
jämedate raudpulkadega võretatud, et klaas-ruute nähagi polnud. Ukseks oli suur lame
kiviplaat
422
nagu haudadel. Selletaolistest ustest minnakse ainult sjSse. Käesoleval korral oli siin
laibaks elav inimene.