Inimene, loodus, usund
usundi pooldajaid veel 1699. aastal, mil oldi valmis selle eest ka tuleriidale minema. Eks
neid vana usundi austajaid olnud hiljemgi, aga siis ei tulnud selle eest enam hige heita.
Mulle meeldib loodususundi sõltumatus. Näiteks seletab Eesti usund inmeste
valukartlikust järgmiselt. Kord kui Jumal oli inimest loomas, pani ta inimese ennem
ilusaks tegemist välja kuivama ja sel ajal tulnud vanakurat ja katsunud teda igalt poolt
ning seetõttu jäänud inimese keha hellaks ja tundvatki nüüd igalt poolt pisematki valu.
Selline usund on väga mänguline, aga samas ei tea keegi kindlalt väita, et sellelaadsetel
lugudel tõepõhja all pole. Seega muudab maailma mõistmine läbi loodususundi elu
ülimalt müstiliseks ja põnevaks.
Mulle tundub, et loodus tekitab ja on alati tektanud inimestes midagi
enneolematut. Mingisugust abitut tunnet, võimetust midagi muuta ja sarnast luua. Selline,
mõneti võimetu, tunne näib aga inimesele, kui loomult võimuahnele, küllaltki
annaabi.ee 
