Giuseppe Verdi
lähedaselt seotud. Armastuskolmnurgaga piirdumata tõuseb helitöö keskseks ideeks vabadusaate
ja õnneigatsuste, vägivalla ja rõhumise saatuslik kokkupõrkamine. Aida, Radamese ja
etiooplaste, osalt ka oma tundeis lõhestatud Amnerise kannatuste kõrvale seab Verdi "Don
Carlose" inkvisiitorlikkusega muusikalises suguluses olevate preestrite inimvaenulikkuse.
Stiliseerimisest ja arhaiseerimisest kauged ooperikangelased jäävad kaasaegselt tegutsevaiks ja
tundvaiks inimesteks.
Ehkki "Aida" dramaturgilises ülesehituses esineb mitmeid "suure ooperi" eripärasusi, pole
see enam tinglik lavateos, vaid tegevustikult nõtke ja tõepärane muusikaline draama. Haarab
"Aida" psühholoogiline usutavus, kangelaste sisemaailma filigraanne väljatöötamine ja teksti
plastilisus. Köidab isoleeritud numbrite asendumine dramaatiliste stseenidega. Ja nii
iseloomustabki "Aidat" Verdi loomingu kahe erineva tendentsi suure heroilise ja intiimse
annaabi.ee 
