raamaturiiulite taga, voodi all, mantlitaskus, tühjades klimiskarpides. See tagaajamine kestab mõned minutid, siis väsib peremehe ema ära ja jätab mu rahule. Need on head ajad, tunnen ennast võitjana. Kui ma oleksin kass, ei kahtseks ma kordagi seda, kes ma olen. Usun, et elu oleks isegi meeldivam ja täiuslikum, mul oleks tõesti kõik, mida tahta. Loomulikult oleks palju vastumeeldivusi ja ebaõnnestumisi, ent need tundunuks pisiasjadena võrreldes oma armastatud peremehe heakskiidu või pärastlõunase päikesevalgusega.
Elu on täis ootamatusi: iga hetk muudab jõgi oma sängi, tuul taime painduvust, päike soojushulka, mida Maale langetab, ent kõige keerulisem on mõista inimeste talitusi. Põrgates tänaval kokku juhusliku möödakäijaga, ei mõtle me tavaliselt tolle võimalikule eluloole, raskustele, mis on talle kolmekümne, neljakümne või enama aastaga kogunenud, rõõmudele, mis on viimastel päevadel ta näole meeldiva naeratuse ette mananud see tundunuks veider, ent märgates paari hetke pärast, kuidas toosama tundmatu seisab silmitsi ootamatu õnnetusega, tõttame talle appi, vahel isegi mõtlemata tagajärgedele või ohtudele, millesse end ise asetame. Sellega võime päästa midagi enamat, kui paarkümmend minutit esmaabi kabinetis, nii saame päästa ta elu, olla kangelane. Haprus on üks parimaid märksõnu kirjeldamaks igapäevaelu. Mõned aastad
annaabi.ee 
