Tartu murre, Otepää murrak
Ja ni
et kõtu (= kõhud) olliva tühä ku na kodu tulliva. Kotust `anti näile sis süvvä vil ette.
Peräst olli lehmäkarjan. Ma käisi säidse suvve karjan: üte tsiakarjan ja kuus suvve
käisi lehmäkarjan, `endä emä puul. Lehmäkarjan olek olli minu arust viil parem(b).
Mul olli ju väga ää peni. Mul olli kaits ääd penni, Tuk ja Krats. Ja sis nuu olliva nii ää
et, kui ma nime `järgi `lehmä õigassi enne et: «Kirjäss kossa läät sääl», sis ta `tundse
(= tundis) joba ärä. «Tuk võta Kirjäst, Krats võta Kirjäst» sis ta `käändse kohe
`ümbre. Nii et ma `saie lehmäkarja man küländ `lulli lüvvä. Sis mul olli joba raamatit
üten (= ühes) ja mul olli eegeldämise tüüd üten ja. Lugesi raamatit ja, vahel eegeldi,
tei (= tegin) käsitüüd ja, ja kudasi (= kudusin) midägine ja. Sääl olli
jo paremb olek. No sis olli joba suuremb ka veidikese.
annaabi.ee 
