"tundmustetorm" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

suure pärna all kivist pink seisis. Ilma tõrkumata laskis Agnes end Gabrielil sülle võtta. Ta tundis: siin oli tema õige paik, õige kirik, õige laulatamise altar; siin ei ütelnud ta «ei», siin ei olnud ta külm ega tuim, vaid täis tuksuvat elu; siin leidis ta oma südamliku naeru ja oma pisarad jälle ja tarvitas mõlemaid rohkel mõõdul. Kui esimesed tungivad küsimused kostetud, esimene tundmustetorm vaikinud oli, hakkas Gabriel oma imelikku surmast pääsmise lugu jutustama. Ta rääkis tasa, sosinal, aga -- nad olid ju nii teineteise ligidal. Gabriel jutustas: «Nagu sa tead, viidi mind kinniseotud kätega 384 Ivo juurest tema venna Christophi telki ja pandi seal käed ja jalad ahelasse. Ma olin sulle tõotanud, et vastu ei taha hakata ja pidasin sõna. Ma olin vagasem kui tall, keda tapmisele viiakse. Vastu lootust leidsin ma, et Christoph Schenkenberg, keda ma vennaga ühetaoliseks