Karl August Hindrey “Kaugekõne”
"Välkvalgust", mille pealkirja juba mõnel pool selle metafoori tabavuse tõttu
novellizanriks on nimetatud. Idee vere puhtusest ei ole uus, sellega olen lugedes
varemgi kokku puutunud, aga novellis oli see ilusti kokkuvõtvalt välja toodud. Mulle
meeldis ka loo lõpp, kus inimesele välja pakutud idee, mis tema seisukohalt on
mugav, kiirelt omaks võetakse. Paljude novellide puhul panin tähele, et nad oleks
nagu lahti rebitud mõnest romaanist ja pidevalt leidsin ennast tundmuselt nagu oleksin
mõne raamatu keskelt lahti võtnud ja lugema hakanud. Sama järsult nagu algasid,
need ka lõppesid ja pidevalt oli tunne nagu tahaks küsida: "ja mis siis edasi sai?..."
Võibolla tuleneb see katkendlik tunne ka novellide paigutusest raamatus ja sellest et
minategelasega peab alati uuesti tuttavaks saama.
Karl August Hindrey kirjeldatud tegelased mulle meeldisid. Kujutlusse tekkis neist
lugedes alati väga elav ja värvikas pilt. Paljusid meestegelasi on kujutatud tüsedate ja
annaabi.ee 
