Minu punane värvus hakkas juba hirmust halliks tõmbuma. Pea käis ringi ja ma korrutasin endale, et lõpp on käes. Ma tundsin järjest suuremat hirmu, kuid see kõik ei lugenud enam. Mind ei olnud enam kauaks. Järsku hakkas kõlama mu peas minu kõige kallima hääl. Ta palus mul võidelda. Ma ei suutnud uskuda, kui anuv ta hääl oli. Ma ei olnud mitte kunagi teda sellisena kuulnud. Ta muudkui anus, kuid mina ei suutnud ennast liigutada. Ma tundisn suurt joovastust tema häälest. Ma ei tahtnud, et see lõppeks. Suur lind hakkas mind vaikselt kurgust alla laskma, kui ma lõpuks suutsin ennast kokku võtta ja vastu võidelda. Mulle meenus, et mu seljal on terav oga, millega olen varem päästnud ka oma kallima elu. Nii ma siis võitlesingi nii vapralt, kui võimalik. Kallima hääl muudkui kõlas mu kõrvus. Ka lind pressis vastu ning üritas mind kurgust veel suurema jõuga alla lasta. See ei heidutanud mind
Mina olen oma lühikese elu jooksul suhteliselt palju erinevate erialadega kokku puutunud. Noorena teadsin, et tahan saada kunstnikuks, sellest lähtuvalt läksin õppima Tartu Kunstigümnaasiumisse, olles kindel, et edasi viib tee Tartu Kõrgemasse Kunstikooli. Läks aga hoopis teisti, asusin õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli medõe erialale, mis oli mulle ja ka teistele minu tuttavatele suureks üllatuseks. Olles aasta seal õppinud, tundisn, et see ei ole päris see, mida ma teha tahan ning jätsin selle kooliga hüvasti. Peale Tervishoiu Kõrgkooli võtsin endale mõtlemiseks aega, et mida ma siis tegelikult tahan õppida ja töötasin mõnda aega klienditeenindajana. Sügis lähenes ning taas oli võimalus kooliteed alustada. Isa soovitusel otsustasin minna Tartu Kutsehariduskekusesse juuksuri ametit õppima. Kui olin mõnda aega õppinud, hakkas mulle tunduma, et see ongi see, mida ma teha tahan
annaabi.ee 
