Eesti XX sajandi algul
töömehed lasid auruvälja, tõmmates kõiki teisi töölisi teistest vabrikutest ning õhtuks
oli streikimas 12 000 töölist (raudtee, posti, telegraaf, äriteenijad, riigiametnikud jne).
Õhtul streikijad kogunesid kalamaja piirkonda, vabrikusse. Tallinna
sotsiaaldemokraadid üritasid võimu haarata enda kätte, jutustasid sündmusi, mis
võtsid aset Peterburgis ning õhutasid vaenu keisri vastu, kuid enamik tõdes, et
tegemist on majandusliku streigiga nõuti: 1) 8 tundilist tööpäeva, 2) Miinimumpalga
kehtestamist, 3) Trahvide lõpetamist, 4) Ületunnitööde tasustamist 5) Läbiotsimiste
lõpetamist. Aleksandr Giers, ütles, et ta ei hakka streikimise nõudmisi isegi vaatama
kuni streik ise lõppeb. Mõned töölised laulsid revolutsioonilisi laule, püssidega
paugutati, mahapõletati mõned kõrtsid ja lõbumajad. Järgmine päev, streik uuesti
kogunes ning leidsid, et nad ei allu A. Giers'i diktatuurile ning nõudsid, et mõned
nõudmised tuleb täita
annaabi.ee 
