Jackson Pollocki elulugu
ekspressionism, milles oli olulisel kohal kunstniku emotsionaalne seisukoht
iseenda ja maailma suhtes, abstraktsionism, mis püüdis üldistada reaalsuse
erinevaid struktuure, ning fantaasiakunst, mis nagu inimmeele individuaalne
labürint balansseeris kujutlusvõime piiridel, olles spontaanne ja irratsionaalne.
Heas kunstiteoses pidi olema korra ja kujutlusvõime kohalolu ning tasakaal
ilma kujutlusvõimeta oleks teos surmavalt igav, ilma vähima korrata liiga
kaootiline, ilma tundevarjundita ei tekitaksta meis vähimatki vastukaja.
Pollockis oli see kõik olemas.Miks siis ikkagi ,,heitis Pollock purgi värvi
publikule näkku"? Loomulikult mitte sellepärast, et olla oma eelkäijatest veelgi
abstraktsem. Pollock pigem nautis värvi ennast. Värv polnud tema jaoks
passiivne substants, millega teadlikult manipuleerida, vaid värv oli energeetiline
kogum, mille ta sai lõuendile valla päästa. Ta lasi end värvi liikuvusest täielikult
kaasa haarata
annaabi.ee 
