Anna Haava
On
vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista
Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine
muinasjutulist õrnust ja ilu, kuid selle asemel on tükike tõelist nõmme
ja laant:
Kanarbikus kasvasin,
Tuli päike, tulisilm,
sambla süles sirgusin,
teiseks, teiseks läks kõik ilm.
kaste külm mind kaisutas,
Laasi hakkas hiilgama,
pilve puhkel paisutas:
õhud õrnad õõtsuma,
olen nõmmelill.
ilutsema ma.
(Nõmmelill)
Rahvalauliku tundepuhtuse ühinemine romantilise tunglevusega annab
,,Luuletuste" esimese vihu armastuslauludele nende äravahetamatu näo:
(Unes nägin)
Unes nägin hiilgavat
Aga ei ma sinna nüüd
kalli silmad säravad,
imemaad,
igatse:
kaunimad,
kuulsin kannelt kaunimat
mul on kaunim, armsam hüüd -
kalli laulud lõbusad,
kõlavat.
kuulake:
armsamad.
,,Luuletuste"(1890) teises vihus tuleb sisse jagamatu tunde
kahestumine. Õnne suurusega võrdseks saab kaotuskartus. Kõige üle
annaabi.ee 
