Marie Underi luule analüüs
Under mõistab, et usk jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimestele elulootust.
Loomingulistest kõrgtasemest annavad tunnistust Underi neli järjestikust
luuleraamatut aastail 1927-1930, eriti kaks esimest: ,,Hääl varjust" ja ,, Rõõm ühest
ilusast päevast." Nende teema ja häälestus on erinevad, lausa vastandlikud. Mure ja
rõõm, inimhinge öö- ja päevapool, maailmavalu ning elujõud- niisgused on kahe
luulekogu tundepoolused. Koguga ,,Hääl varjust" asub luuletaja otsekui kõrvaltvaataja
rolli ning laseb kõnelda kujutatul endal. Esile tõusevad agulivaated. Eriti meeldib
mulle sellest luulekogust luuletus ,,Agulis", kus Under kasutab üldistusjõulisi pilte
inimeste kaotatud või umbejooksnud elust. Lugedes tuli silme ette kirjeldatud agul
ning teda ennast seal elamas. Kuna ta on sündinud Tallinna ühes agulis, siis olen
üsna veendunud, et luuletus võis rääkida sealsest agulielust. Kohe hakkasin otsima
annaabi.ee 
