„Keskaegne rüütel“
10.-11. sajandist elavnesid kokkupõrked
erinevate sõjasalkade vahel ja kujunes feodaalanarhia. 4 Vastastikku rüüstati üksteise
valduseid, vägivallatseti ja lõhuti, mille tulemusena muutus ka pilt rüütlist kui rahva kaitsjast
ja hoidjast. Pigem hakati suhtuma põlguse ja hirmuga, justkui oma inimesed oleksid enda
vastu pööranud.
Reeglina ei kohku kangelaslugude tegelased kurja ega vägivaldse ees, nende teod on jõhkrad
ja imelised, kuid neid kirjeldatakse siiski tundelistena. 5 Cardini kohaselt olid 11.-12. sajandi
rüütlid loobunud ilmalikest hüvedest, et end täielikult kirikule pühendada, seejuures oma
ilmaliku sõjategevuse juurde jäädes. Niiviisi püütakse luua rüütlitest pilt, kelles siiski veel
eksisteerib inimlikkust, kelle jõhkrate tegude ja fassaadi taga peitub siiski hing ja süda.
Ilmselgelt on tegemist idealiseerimisega, võibolla ka võimuvõitluse käes maine kaotanud
kangelaste teatava lunastusega.