Spinoza
kuulu nad lõputu ja igavese Jumala juurde. Järelikult on nad näilised.
Kui nüüd tark inimene näeb, et kõik on tegelikult põhjustatud paratamatuse sunnil
Jumalast ja et terviku seisukohalt ei ole olemas mingisugust head ega kurja, siis ta lepib
kõiksusega sellisena, nagu see on. Millega ei saa midagi ette võtta, see jäägu omale kohale!
Selline seisukoht lööb tunnetel jalad alt. Kaob ära juhuslikkuse ja puudulikkuse külge seotud
tundekoorem.
Spinoza seab väga tähtsale kohale väärikuse ja kindluse ideaali, mis kõigis
argitegelikkuse muutlikes tundeseisundites on saavutamatu. Tark ei looda millelegi ega
imesta millegi üle: ta näeb kõike nii, nagu see tõeliselt on-paratamatuna-ja kuna see niimoodi
on, siis lepib sellega." Vaimul on seda suurem võim tunnete üle ja ta on seda vähem nende
võimu all siis, kui ta mõistab kõike paratamatuna." Täielik ja kõigutamatu meelerahu, mille