Minu mõtted raamatuga "Tiigri tütar"
raamatut loen, kuidas ma räägin talle, te ma kujutasin ette kedagi nii imelist, nii habrast, nii
andekat nii kaitsetut kogemas elu , mis täiesti ebaõiglane on ? Kuidas vormida sõnadesse
seda kurbust, mida ma tunnen adudes, kuidas tuhanded lapsed siin maakera peal, mida me
kõik jagame, peavad nii katkiste hingedega üles kasvama?
Peas jooksevad sajad vastusteta küsimused läbi segi, mõned ei jõua isegi lauseteks koonduda
vaid läbivad mu teadvust vaid tundejoana.
Hülgamine.
Armastuse puudus.
Ärakasutamine.
Valu.
,,Ma armastan sind, sa tead seda ikka , onju?"
,,Muidugi ma tean, emme, sa ju ütled seda mulle koguaeg"
,,Aga, kas sa tunned seda?"
,,Ma ju olen su süda"
Naeratus.
Ja siis ma räägingi talle. Räägin talle loo tüdrukust, kelle tee oli üks suur otsing. Ta otsis
armastust, otsis ema, otsis maailma, kuhu ta võiks kuuluda, otsis kohta, mis oleks ta kodu.
annaabi.ee 
