Juhan Liiv "Sinuga ja sinuta"
Esimeses salmis lõi kirjanik pildi ärkavast maast kogu selle lihtsuses ja võlus. Teises salmis tõi sisse
igatseva alatooni.
Liiv pööras palju tähelepanu pisiasjadele. Ta kohtles loodust erilise intensiivusega ning võttis teda
kui enesega võrdset.
Luuleklassik oli erakordselt tundlik kodumaa ja rahva suhtes. Tema keskseks mõtteks oli eesti
rahva püsimise küsimus tulevikus. Kirjanikule oli oluline isamaa vabadus. Suurt tundeintensiivsust
oma maa vastu kajastavad tema luuletused "Sinuga ja Sinuta" ning "Kui tume veel kauaks ka sinu
maa". Mõlemas luuletuses on tunda, kuidas Liiv soovis, tahtis, uskus sünnimaa iseseisvumisse. Ta
rõhutas hoolivust Eestimaa vastu, lausudes:
"Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma Sinuta!"
Juhan Liiv hindas ja hoidis enda isamaad uhkuse, väärikuse ja igatsusega
annaabi.ee 
