Kunstnik ja tema kujutamine varasemas eesti kirjanduses
rääkida; [---] Meie peame mitte ükspäinis oma hääle, vaid ka terve oma keha andma
issanda kiituseks!". See tähendab, et veel 19. sajandil kehtis paljuski arvamus: jumal
on andnud inimesele (kunstnikule) ande, mida tuleb kasutada issanda hüvanguks;
inimesest endast ei olene miski.
Uuem lähenemine kunstniku elule on vast kõige märgatavam Friedebert Tuglase
romaanis ,,Felix Ormusson". Teose peategelane on ehtne romantiline kangelane:
tundeergas, idealistlik, pidevalt rahalistes raskustes vaevlev ja oma tunnete käes
kannatav. Enam ei ole küsitav, kas kunstitöö tuleb jumalast või inimesest
Ormussoni pidevad pingutused näitavad, et teose loomiseks tuleb kunstnikul endal
vaeva näha.
Ka teine Tuglase loodud autorikukuju, Arthur Valdes, on omapärane isiksus. Ta ei ole
nii naiivselt emotsionaalne kui Felix Ormusson, kuid tundeline on ta siiski.
(Tekstuaalne) autor on öelnud: ,,Nagu intensiivse hingeeluga inimesel vaheldus ta
annaabi.ee 
