"tunahomseni" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

seisis, ei olnud kambris siiski inimese hinge naha. «Munk, ae, munk, kus sa oled?» «Siin!» kostis munga hä al otse sepa nina all. 162 «Kus?» «Maa põjas!» kõises hä al sepa jalgade all. Villu hakkas käe käga peast kinni ja tõtas pimedast kambrist väja pävavalgusele. Vana sant oli kadunud kui tina tuhka. Süavast maa põjast kajas kauge hä al: «Kas usud veel, et mind kerge pü uda on?» «Ei usu,» vastas sepp hambaid lõistades. «Siis jumalaga tunahomseni!» Sepp läs pead raputades elumajasse tagasi, aga ta sö ogiisu oli kadunud. Ta oli nii tõine ja sõakehv, et sellid araks läsid. Õtupoole tuli komtuur oma salgaga jäle sepapajast mö oda. Komtuur oli pahas tujus, sest selle küa mehed, keda ta käistada oli tahtnud, olid ävardavast häaohust kuidagiviisi haisu saanud ja pakku jooksnud. Kohtumõstjad riisusid selle eest kül kõk hooned tüjaks, aga komtuuri meel oli haigeks jä anud. «Too munk väja!» kägatas ta sepa peale.