E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Ta nimetas komtuuri enese onuks.» , «Oh sina koeranahk!» vihastas sepp. «See on siis
noorem G o s w i n He rike , komtuuri vennapoeg ning Puidu mõisa noorsand. Vaata
võrukaela! Isa surma peal haige, aga poeg käib ilusaid tüdrukuid noolimas! Onu armu läbi on
nad, endised Saksamaa sandid, siin mõisa ning maad kätte saanud Ja teevad tänuks nüüd
pahu tükke. Noh, juhtugu ta, mehike, minu sõrmede vahele! Küll ma teda . . . »
Siin tuli Villule kogemata tunaeilne kõrvalops meelde, mis ta südames ikka veel valusalt
õhetas. Ta laskis pea norgu ja lisas tasasemalt juurde:
«Võib olla, Maieke, et mina sinu kaitsjaks ei kõlbagi. Ma ise olen ennast teisest mehest
lüüa lasknud Ja tema nuhtlemata jätnud.»
« S i n a ennast lüüa lasknud?» hüüdis Mai nii meelitava umbusaldusega, et Villu kõhe
kergendust tundis.
«Jah, mul oli tunaeile komtuuriga.natuke nägelemist ja ta andis mulle mööda kõrvu. Mõne