Aare Toikka „Faust“
Näiteks doktori Mefistofelese
marionetiks saamisel tekkis hetkeks Fausti ümber elava tule ring ning tuld võis näha ka stseenis, kus
Mefisto käes olev raamat järsku leekidesse puhkes. Just sellised ootamatud üllatused tõmbavadki
publiku tähelepanu ning muudavad etenduse huvitavamaks.
Läksin teatrisse arvamusega, et näen seal igavat tummfilmietendust, kuid ma ei osanud arvata, et
mind midagi nii vapustavat ees ootab. Kõik näitlejad mängisidki tummetendusele kohaselt:
ülepakutud emotsioonid, pantomiin ning pisut naiivseid käitumised, aga kõik see moodustas ühtse
terviku, mis mõjus üllatavalt elavalt ja värskelt.
Alguses näidataud filmilõigule järgnenud hetk, kus näitlejad laval näiliselt segaduses ringi käisid,
tekitas küll natuke arusaamatust, kuid pikemas perspektiivis oli see täiesti sobilik ning lõpus
väiksese filmikatkendi näitamine tõmbas kogu teatritüki ilusasti kokku. Mina jäin igatahes selle
annaabi.ee 
