V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tema, kes oma südamest otsekohe kõik välja puistas,
kes siin maailmas ainult looduseseaduse järgi talitas, kes oma kirgedel laskis takistamata
voolata ja kelle sügavate tundmuste läte alati kuiv oli, sest et ta iga päev aina uusi kraave
kaevas, tema ei võinudki aru saada, millise jõuga käärib ja keeb inimkirgede meri, kui ta ees
1
5
0
kõik väljapääsu-teed kinni on, kuidas ta paisub ja tõuseb, kuidas tä üle äärte ajab, kuidas ta
südant lõhestab, kuidas ta nuuksumisse ja tummadesse krampidesse puhkeb, kuni ta kõik
tammid eest purustab ja enesele tee eest lahti murrab. Claude Frollo range, jäine kest, järsu,
ligipääsmatu vooruse külm kooruke oli Jehani alati eksiteele viinud. Rõõmus skolaar
polnud iialgi aimanud, milline keev, metsik laava sügaval lumise Etna all peitub.
Me ei tea, kas talle need mõtted äkki kõik selgeks said, kuid nii tuisupea kui ta ka oli, sai
ta siiski aru, et nägi seda, mida ta poleks tohtinud näha, et ta praegu oma venna hinge oli