Osadel on ilusad läikivad, tumerohelised, hõbedased või punakad lehed. Teistel on suured kaunid urvad. Kolmandatel pikad kaunilt rippuvad oksad. Mõnel aga omapärane ümara kujuga võra. Paljudel liikidel on mitu head omadust. Ka nende paljundamine on lihtne: tuleb vaid oksajupp või vai maasse pista ja sellele tulevad piisava niiskuse korral ise juured alla. (lisa 13. pilt pajust). 18 Harilik toomingas (Padus avium) tumilgas, tuum, toom, meied Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puuna. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua.
Tüüpiliselt lisatakse neid metsloomade ning rasvasest sea- ja lambalihast toidu tegemisel, 16 samuti tumedates lihakastetes. Lihale ja kalale võib küpsetamise ajaks lisada peale kadakamarjade ka kadakaokkaid. Ta parandab ka kapsa ja peedi maitset. Vürtsina kasutatakse neid ka piparkookide, kommide ja morsi tegemisel. 10. Harilik toomingas Prunus padus Toominga rahvapärased nimed on tumilgas, tuum, toom ja meied. Eestis kasvab ta kõikjal, eelistades niiskeid kasvukohti: vooluveekogude kaldaid ning sega- ja lehtmetsi[1]. Teda ei leidu üksnes kuivadel liivikutel ja rabastunud või alaliselt üleujutatavatel aladel. Puitu annab toomingas vähe, aga see on tugev ja hästi töödeldav. Sellepärast sobib see nikerdamiseks ja vastupidavate tarbeesemete valmistamiseks. Toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge
annaabi.ee 
