Sinuhe Mika Waltari
aastatuhande vanuses muinashauas suudleb, võib leida Neferneferneferi deemonlikkust, naist,
kelle olemus olevat Fine'i isa, van Brooklyni sõnul vanem kui meie usk. Fine meenutab ka
süütut Mineat ja Sinuhe poja ema Meritit. Muuseas hoiatab van Brooklyn, nagu hoiatasid
Sinuhe vanemad õieti küll need, kes lapse vanuigi otsekui Jumala kingitusena leidsid
lootsikus Niiluse kõrkjastikust , et ,,see on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust.
Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks''.
Muidugi ei käinud ei van Brooklyni ega ka Sinuhe vanemate hoiatus ainult selle konkreetse
maa kohta, vaid elu enda kohta. Ja kui van Brooklyn õhutab minajutustajat tundma end pigem
turistina, ,,kes täna tuleb ja homme läheb'', pigem suvitajana, keda on palju ja kellele meri ja
liiv ei tee halba, siis kõlab selles soovituses eksistentsiaalses elutundes nii tähtis ,,igavese