E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kõrgesti võlvitud majaukse pihta. Natukese aja pärast hüüdis ümmardaja hääl ukse tagant:
«Kes
seal on?»
«Vaene sant, palun jumala pärast tükikese leiba,» oli vastus.
Agnes kuulis, kuidas uks lahti keerati.
«Oh sina laiskvorst!» hurjutas tüdruk. «Suur terve, tugev mees -- kas sul häbi ei ole
kerjata?»
«Ara kurjusta, kena neiu,» meelitas Gabriel, «kurjus ei sünni inglitele. Iialgi argu kräsutagu
paha mõte seda lumivalget, siledat otsaesist, argu tumestagu südame külmus sooja helduse
läiget neis tuisilmades! Ma usun kindlasti, sa oled niisama hea kui sa ilus oled.»
«Võrukael!» mõtles Agnes naeratades. «Tahab ta mind armukadedaks teha?»
«Seda sa lobised kõik silmakirjaks,» ütles tüd-
378
ruk mõnitades, aga juba palju pehmemalt. «Noh, oota siin, ma toon sulle midagi.»
«Ara veel lahku, hea laps,» palus Gabriel. «Mul on veel üks hoopis iseäralik palve. Vaata,