Artur Alliksaar
mis tardus südameisse kannatuste põrgus,
mil rebenesid haprad hingekoed
ja mustav valu läbi meelte nõrgus.
Kui väsib kaua pidutsenud surm,
saab nõnda võimsaks elu virguv tukse,
et iga helin, õitehurm
su hinge avatuna leiab ukse.
Üks ülemeelik andumiseihk
meid matab nagu toomehelbelumi.
Täis tõotusi Su kallistelev pihk, -
sel ööl on suure täitumise jumi.
Sus süttin, uuestisünni sametöö
su kõigi saladuste maitsmisjanus,
mis sest, et süda homme tumeraskelt lööb
ja kahetseb, et leegitsedes anus.
Me igas süleluses uueks saav
on rõõm, kui poleks talle üldse piiri.
6
Su suu veel eile valutanud haav
on täna tulvil naeru purpurkiiri.
Su huultelt viimse tilgani joon mee
ses unelmate nõtkes viigisalus,
kui poleks me taunitute teel,
kus vaevus rännatakse vermeisjalu.
Su embus on kui lihatund legend,
kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis.
Julm aeg on alistanud end,
annaabi.ee 
