E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Just nagu kukk. Ei veel lähe, pojuke, enne
otsin maja läbi. Katsu mul kukke!»
Kubjas tahtis ukselingist kinni hakata, aga Jaanus seadis enese rinnutsi tema ette, vaatas
temale teravasti silmi ja küsis sunnitud rahuga: «Kas lähed kohe?»
Kupja meelest läks lugu kirjuks.
«Hoidke ta kinni!» karjus ta kõikuval häälel mõisasulaste poole. Aga need ei julgenud kätt
Jaanuse külge panna.
«Ma olen sind kaks korda heaga minna käskinud,» ütles Jaanus tumedasti, «ara kaeba, kui
kolmas kord on kurjem. Visake ta välja!» andis ta käsu oma sulastele.
Kaheksa tugevat kätt tõstsid sipleva ja kääk-
77
suva kupja õhku, kandsid ta hoovivärava juurde ja viskasid sealt kukerkuuti välja. Tema
järel lahkusid ka mõisasulased, salamahti naeru turtsudes. Hoovivärav pandi lukku. Jaanus
tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta oi veidi kahvatu, aga välispidi rahulik,
kui