"tumedailt" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

pihta. Quasimodo võpatas, otsekui äkki virgudes. Nüüd hakkas ta mõistma. Ta viskles oma köitmeis; tugev jahmatuse- ja valukramp virildas ta nägu, aga ühtki ohet ei tulnud ta suust. Ainult pea ajas ta selga, pööras seda paremale ja vasakule, nagu härg, kui kiil teda kintsu pealt hammustab. Esimesele hoobile järgnes teine hoop, siis kolmas, neljas ja nii lõpmatult edasi. Ei seisatanud ratas ega lakanud hoopide sadu. Varsti hakkas verd tulema; seda nähti tuhande nirena küüraka tumedailt õlgadelt alla nirisevat ja peened piitsapiud pillasid seda läbi õhu vingudes tilkadena rahva sekka. Quasimodo sai tagasi oma esialgse ükskõiksuse. Vähemalt näis see nõnda olevat. Esialgu oli ta hääletult ja ilma suurema välise pingutuseta oma köidikuid puruks tõmmata katsunud. Ta silmis nähti tulukest süttivat, nähti, kuidas ta lihased pingulduvad, liikmed vinna tõmbuvad ja rihmad ning sidemed järele venivad. See oli võimas, hirmuäratav, meeleheitlik