võimalikult kiire ja odav. Moemaailma rattad käivad peamiselt suurfirmade reeglite järgi. Suured tegijad nagu Index ja H&M on need, kelle järgi asju paika pannakse Tootjate eesmärk on toota riideid võimalikult odavalt, mis tihti toob kaasa järeleandmisi neid valmistavate inimeste tasus, tootaine kvaliteedis ja tootmise protsessi ohutuses. Inimesed ei julge samas vastu protestida, et töötasu suureneks, sest kardetakse ilma jääda ka sellest viimasest perele tulutoovast töökohast. Kontrolli ja töötingimuste parandamist saab tootjalt nõuda riik ning kohalikud ametnikud. Sageli on aga sellistes piirkondades ebastabiilne poliitiline olukord ning seega keegi ei kontrolligi nende reeglite täitmist. Nende tingimuste parandamiseks peab ka tarbija ise mõtisklema. Kas on parem nõuda kvaliteeti ning maksta see eest õiglast hinda või siis jätkata nii nagu praegu, nõuda pidevalt odavamaid riideesemeid, mõtlemata sellega
tugiisikut. Vähemolulised on vastajate jaoks narkomaania, AIDS /HIV viiruse ja alkoholismi ravi. (Allikas: Prostitutsiooni kaasatud naiste uuring. Eesti Avatud Ühiskonna Instituut. 2005) Mis oleks lahendus? Tuleb muuta ühiskonna suhtumist. See on juba tublisti muutunud paremuse poole, sest täna koolilapsed enam ei kirjuta oma kirjandis, et „tahavad saada prostituudiks, et emale ilusat jopet osta“, vaid unistavad õpingutest välismaal ja hiljem tulutoovast tööst Eestis. Kuid kasvuruumi veel on. Ühiskonna moraali seisukohast on tähtis kasvatada negatiivset hoiakut inimeste suhtes, kes oma sissetuleku saavad naisi müües, olgu nad siis kupeldajad, autojuhid, hotelliomanikud või oma korteri või maja bordellile üürinud eraisikud. Kuid ühiskonna tõrjuvast hoiakust üksi on vähe. Oleks vaja rakendada karistavad meetmed nende suhtes, kes oma tegevusega prostitutsiooni soodustavad. Kupeldaja koht on vanglas,
annaabi.ee 
