Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos
antava teatega, monteerides lühiplaanidena morseaparaadiga töötava sidemehe käe ja
erinevates võttenurkadest filmitud telegraafipostid ning –liini, mida mööda signaalid peaaegu
tajutavalt sihtkoha poole ruttavad.
Õhulahingustseenides, kahtlemata filmi kõige tugevamas episoodis, ilmselt köitis
tookord (ja kõidab veel praegugi) vaatajat osavõtuefekt. Otsekui lahingu keskmes asudes
näeme enda ümber mitmel kõrgustasandil tulistavaid ja pikeerivaid lennukeid. Mõnel pöördel
jääme ka ise maapinna suhtes sellise nurga alla, et see hetkeks tõuseb müürina kaadrisse. Ja
siis oleme taas vabas õhus ning naabri tiiva kinnitustrosside vahelt märkame meie poole
kiirelt lähenevat vaenlast.
Filmis „Gaas! Gaas! Gaas!“ katsetas Luts esmakordselt heliga. Tallinna
„pommitamises“ ja õhuvõitluse episoodides kasutas ta müraefektidena mitmesuguseid
hoiatussignaale, lennukimootorite põrinat, relvatärinat.