tulema. See oligi kõige tähtsam, millest pidi sõltuma Eesti Vabariigi saatus. Lahkusin sealt ja jätsin Anna kappi kinni. Soovisin, et ta oleks kuni mu tagasitulekuni kindlalt varjus ja temaga midagi ei juhtuks. Kohtasin majast väljudes Spetsialisti, kes lebas seal relv käes. Käskisin tal selle rahulikult käest panna, kuid selle asemel lasi ta ennast maha. Ei viibinud seal enam kaua ja jooksin postkontorisse, kus telegrammi saatmisega tegeleti. Side oli juba loodud. Tulistasin ühe lasu, kuid kuulid lõppesid. Nad jätkasid abi kutsumisega. Läksime Jurist Jaaniga kättpidi kaklema. Kindral Põderi ajastusaeg oli legendaarne. Ta jõudis kohale täpselt õigel ajal, tulistades maha naise ja riivates juristi, kes küll kahjuks minema pääses. Kindral lõpetas venelastega vestluse ja Eesti Vabariik oli selleks korraks päästetud. Me soovisime Annaga siiski reisida Pariisi ning läksime Balti jaama rongile. Kohvril istudes
teadsime sinu kirjelduse põhjal täpselt, kus me nad kätte saame» niisiis hiilisime kikivarvul edasi, kuni olime nendest umbes viieteistkümne jala kaugusel -- pime nagu keldris oli seal põõsaste vahel -- ja siis äkki tundsin, et mul tuleb aevastus. Häbematu halb õnn! Püüdsin seda küll tagasi hoida, kuid asjata -- see pidi tulema ja tüli! Olin kõige ees, püstol laskevalmis, ja kui need lurjused mu aevastuse peale kähinal teerajalt jooksu pistsid, hüüdsin: «Tuld, poisid!» ja tulistasin kähina suunas. Sama tegid poisid. Kuid nad lidusid juba, need kaabakad, ja meie neile järele läbi metsa. Arvan, me ei tabanud neid üldse. Nad lasksid kumbki ühe paugu, enne kui plehku pistsid, kuid nende kuulid vihisesid mööda ja ei teinud meile mingit häda. Kui me nende jooksmist enam ei kuulnud, jätsime tagaajamise järele, läksime alla linna ja ajasime kons-taabjid üles. Need kogusid salga mehi ja läksid jõekallast valvama. Niipea kui valgeks
annaabi.ee 
