E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Pilvetombud kärisesid ühest köhast ja
vahelduv
valgus langes mehe näole. See nägu oli veel noor, ja ehk küll kahvatu ning sissevajunud
põskedega, siiski mehine ja väga tõsine.
Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis siis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi
põlema ja hoidis seda nagu küünalt püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele.
Imelik oli, mis nüüd sündis.
Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, välkusid pimeduses tulisilmad, mis paar silmapilku
põlesid ja jälle kustusid.
92
Mees männi all hoidis tulelonti ikka kõrgel; seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Selle aja
sees vilkusid ja kadusid üksikud tulukesed ikka edasi. Siis jäi kõik mõneks ajaks jälle
pimedaks; viimaks kustus ka tulelont mäekingul.
Kuid nüüd tõusis ühes köhas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni
leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei
olnud