Tõde ja Õigus II Terve tekst
kes asusid ligilähedal. Seda ta tegigi, visates ainult suurrätiku endale ümber, pealegi veel
niisuguse kiirusega, nagu oleks tuli lahti.
Nõnda Indrek jäi üksi keset põrandat põlvitama, sest praegu oli tal üsna ükskõik, kus või kuidas
ta oli. Temas oli kõik pahupidi, temas oli kõik nagu mingisugune rusuhunnik. Alles hiljuti oli
emand Vaarmann nii südilt kaitsnud Jeesust Kristust, aga nüüd jooksis ta tulisabana uksest
välja, ilma et oleks maininud teda poole sõnagagi, nagu kuuluks tema tõepoolest ainult neile,
kes vajavad halastust ja armu. Aga mis halastust või armu sulle veel vaja, kui tütar seisab juba
omil jalul! Indrek oli salanud kõik, aga nüüd põlvitab ta siin keset põrandat, nagu kummarduks ta
alanduses selle ees, keda ta hiljuti salgas. Aga ühe asja pärast on tal nii imeliselt hea: ta võitis
iseenda nutva lapsukese pärast