"Kalevipoeg" Seitsmeteistkümnes lugu
Ta võttis endaga kaasa kanged
kannupoisid ja võidumehed. Nii hobused kui mehed olid uhkelt rüüdes. Kalevipojast ja tema
tegemistest kõneldi kui jumalast. Piigad vaatasid imetlusega mehe tegemisi ja olid tema nimel
kõigeks valmis. Kalevipoeg asus sõjateele. Viru väljad olid võõraid täis, nad rüüstasid,
piinasid ja tapsid. Sõtta astusid ka Sulevipeog, Alevipoeg ja Olevipoeg. Kalevipoeg läks otse
lahingu keskele ja vehkles võimsalt mõõga ja tulirauaga. Ta raius meeste päid, purustas jala-
ja käeluid, selgroogusid ja küljeluid. Surnukehad katsid mägesid ja künkaid, nende keskel
jalutas Kalevipoja hobune. Kalevipoeg püüdis hobusel pakkupugejat kätte saada, kuid
õnnetuseks hüppas ratsu salasoosse. Hobune hukkus. Kui Kalevipoeg ei jõudnud enam
pakkupugejaid kimbutada, kutsus ta oma sõbrad ja tegi ettepaneku puhkama minna.
Võidmuehed hakkasid sõjasaaki jagama. Taplemisest tuli õppust võtta, mehed pidid seisma
annaabi.ee 
