Eesti kirjandus algusaastatel
luuletaja unustusest äratasid.
Sõja ajal töötas Kangro ülikoolis ja Vanemuise teatris, põgenes 1944 Soome kaudu
Rootsi. Rootsis töötas ta mitmes muuseumis, jätkates kirjutamist, ning juba 1945.
aasta suvel ilmus luulekogu "Põlenud puu", esimene eesti ilukirjanduslik teos eksiilis
Rajanud püsiva kodu Lundi, oli Kangro üks alusepanijaid Eesti Kirjanike Kooperatiivi
kirjastusele, mille direktoriks ta valiti, kuna oli näidanud end võimeka organisaatorina
"Tulimulla" loomisel ja arendamisel. Sümboolse nimega kultuuriajakiri "Tulimuld"
(alepõletamise teel saadud uudismaa) hakkas ilmuma 1950. aasta mais, Eesti
Kirjanike Kooperatiivi kirjastus asutati sama aasta 10. detsembril. Algus oli raske:
mitu aastat oli Kangrote kodu nii kirjastuse kontoriks kui laoruumiks ning kogu
asjaajamine ja töö põhiliselt nende perekonna õlul. Kuid sellest kujunes pagulaste
kõige suurem ja edukam kirjastus, mis andis 40 tegevusaasta jooksul välja 400
raamatut.