ka ise riietus ta väga peenelt. Nii lõbutsesid ja elasid paljud aadlinoored. Onegin pettus sellises elus, muutus lõbustuste suhtes ükskõikseks, tundis igavust, teda surus ,,spliin"(tüdimus vms), isegi lugemine ei huvitanud enam noormeesr. Vaheldust Onegini ellu tõi siirdumine maale, kuid peagi tüdines ka looduse ilust. Naabritega ei suhelnud, kuna nägi nende tühisust. Jevgeni Onegin sõbrunes Lenskiga sellepärast, et teda köitis Lenski tulihingelisus. Lenski oli ka targem kui teised naabrid. Kuna Onegin oli noorena paljusid neide armastanud, oli ta armastusestki tüdinenud. Seepärast ei mõistnud ta Tatjana armastuse suurust ning solvas teda. Kui Lenski Onegini duellile kutsus(pärast balli, kui Lenski Onegini peale vihastas, kuna Onegin terve õhtu Olgaga tantsis) mõistis Onegin küll, et ta on sõbra ees süüdlane, kuid enesearmastus ei lubanud duellist loobuda. Onegin ei olnud elus õnnelik, ta ei leidnud enda
ta õigusteaduskonnast välja ning läks õppima hoopiski Helsinki konsenvatooriumisse muusikat. Jean käis ka õppimas Austrias ja Saksamaal aga tagasi tulles avastas ta, et armas Soome oli sattunud Vene võimu alla. Ta liitus ülestõusnute rühmaga „Noored Soomlased“ ning hakkas kirjutama soomlas- rahvuslikku muusikat, mida iseloomustavad; pikad ööd, lühikesed päevad, kahvatud ja lumised maastikud, soomlaste tulihingelisus ning mõne eriti peene viina margi maik. Soomlastele oli Sibelius sama oluline kui ameeriklastele Abraham Lincoln. Kogu maal on tema auks loodud ausambaid ja monumente, muuseume ja koole. Edcard Grieg Tähendas norralastele sama palju, kui Sibelius soomlastele. Nagu iga endast lugupidav heliloojaks pürgia tormas ka Edvard kuulekalt Saksamaale suurte helimeistrite tehnikat õppima. Kahjuks vihtus ta nii tormakalt töötada, et haigestus kopsuhaigusesse, mis vaevas teda elu lõpuni
annaabi.ee 
