Kuidas eestlased endale perekonnanimed said
aastatel perekonnanime tähenduses (Saareste II: 7). Selleks ajaks oli perekonnanimi
omandanud kindla mõistesisu, milline tal oli XIX sajandi üldisest nimedepanekust
peale: isalt pojale pärandatav perekonnale omane püsiv ametlik lisanimi,
isikunime osa.
Lisanimede tarvitus muutus XVI sajandiks üldiseks tavaks. Näiteks on välja toodud
Laur Philip, Jacob Peter, Oloff Michel, Hans Oloff (Tiik 1976: 415). Raske oli aru
saada, kumb on lisanimi, nt Hannus Tulie~Tulie Hannus, Peter Kulle~Kulle Peter,
Michel Leule~Leule Michel (Palli 1959: 607).
1
Sel ajal võidi ristimisel saadud kirikliku nime kõrval kanda rahvapärasel
nimepanekul saadud nime nt Mattias Ylmewalde, Merten Meme, Jacob Iggedow
(Roos 1961: 342).
Samahästi võis sellise nime üks osis olla isiku isanimi, nt Villilem Vampe, Lembitte
Lembe.
annaabi.ee 
