värvingu. Ida-, Põhja- ja Lõuna-Euroopa, aga ka Ameerika maailmajao nooremates rahvuskultuurides säilis romantismiski tugev valgustuslik kallak. Seetõttu esines sealsetes kirjandustes harva nii põhjalikku maailmatüdimust ja pettumust inimmõistuse viljades nagu näiteks prantsuse esimesel tähtsal romantikul Chateaubriand'il või seejärel Byronil. Lootus oma rahvuslikke kultuure üles ehitada ja usk õiglase võitluse tähendusse tõi neisse kultuuridesse optimistlikke ja tulevikulisi toone. Nii väljendas XIX sajandi hakul usku oma rahva, keele ja kultuuri tulevikku Byroni, Shelley ja Keatsi kaasaegne, esimene suur eesti luuletaja Kristjan Jaak Peterson. Sellal kui Lääne-Euroopa romantismis ei sündinud ühtki rahvuseeposena käsitletavat teost ning kui USA-s ja Prantsusmaal varasümbolistid Poe ja Baudelaire kirjutasid maise maailma kõdunemisest ja "kurja lilledest", lõid soomlane Lönnrot ja eestlane Kreutzwald vastavalt
Romantism Kujunes 18 saj lõpp, sai alguse Saksamaalt ja Inglismaalt. Tekkis kuna Prantsuse revolutsioon tõi kasu ainult kodanlusele, mitte kõrgemale klassile. Kodanlus oli romantismile vastuoluline. Romantism rõhutab üksikisikut, kodanlus rohkem masse. Hiljem oli romantismi kantsiks ka Prantsusmaa ja ka terve maailm, aga eri piirkondades oli erinev mõju. Nooremates kultuurides oli valgustusliku kallakuga nt. Ida-Euroopa. Toodi tulevikulisi toone, romantikud rõhutasid vabadust ja õiglust, vabaduse ja õiglust vaatlus-ühiskonnas mõisteti, et ameeriklased jms ei ole halvemad. Kõik on võrdsed. Romantikud toovad sisse kangelase. Idealiseeriti keskaega ja keskaja inimesi. Tähtis oli loomulikkus. Kirjandus oli tihti muinasjutu laadne, tulid maagia, müstika. Tegevus toimub (romaani puhul) mineviku eksootilistes paikades- Hispaania, Kreeka, need on põnevad kohad, teistsugused. Esiplaanile tõusis lüürika
annaabi.ee 
