Ooperist 19. sajandil
meelde vanakreeka tragöödiaid ja Glucki ooperireforme). See on õige, samuti kui Wagneri nõue, et teater peab olema rahva-teater.
Vasturääkivus aga peitub selles, et Wagneri nõudel muusikalise draama sisu peab olema eriline, tegelasteks peavad
olema mütoloogilised kujud, jumalad ja kangelased, kes väljaspool harilikku ja igapäevast elu aitavad lahendada üldinimlikke
maailmaprobleeme ja tulevikuideaale.
Kuidas lahendada aga selliseid suuri probleeme muusikas? Selleks oli Wagneri arvates vaja ka uusi
väljendusvahendeid. "Kokkulapitud" (s.t. üksikuist lõpetatud numbreist koosnev) ooperivorm ei sobi, vaid peab olema tervik, kus ka muusika
võrsub lavalisest tegevusest, sest ainult muusika on suuteline avaldama seda, mida on võimatu avaldada sõnades ja lavalises tegevuses, sest
ainult muusika suudab kajastada hingelist protsessi kõigis üksikasjus.