Doris Kareva luuleanalüüs
pole enam kellegi käest küsida, mis temast edasi saab. Luuletaja püüab sellega öelda, et kuidas
inimene tunneb hirmu surma ees ja selle ees, mis tema kehast peale surma edasi saab. Luuletaja
kirjeldab, kui üksikuna võib ennast see surnud keha tunda, kui ta hing on lahkunud tema kehast ja
kuidas tal pole enam kellegi käest küsida nõu ega abi. Selle luuletuse meeleolu on tõsine, sünge ja
pisut isegi kurb.
*
Tuleverre võimuratas
Keerleb, pöörleb pimeöös
Karusellid, kiigenöörid
karjatavad: hoia end!
Valesõna salapööres
Keerleb, keelitab ja kisub.
Kingid kuradile küüne,
käriseb ta otsast käe.
Mitte nõnda, mitte sinna!
Mööda nägematut nööri
läheb üks tantsijanna,
päevavari väriseb.
Luuletuses käistletakse teemat inimese elutee. Kuidas ainult inimene ise saab oma eluteed
kujundada ja vastutab ise oma otsuste eest. Autor otsib vastust küsimusele: miks on inimese eluteel