PORKUN PORKUNI PREILIST Öövahtide suust teadnud rahvas vanal ajal ümberkaudu paljugi imelikust tulevalgusest rääkida, mis Porkuni tiigi peal enamasti igal keskööl nähtav olla. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära. Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda.
Sellega ühel ajal. PEREMEES (kargab üles, toob püssi ja tõmbab ukse lahti. Torm ja tuisk tungivad tuppa ja üle läve kargab LAPS, niisugune, kuidas Jaanus kirjeldanud. Huntide kirglik ulumine kõlab tema kännul). Mis see siis on? (Nagu tahtmatult tõmbab ta ukse lapse järel paugutades kinni. Huntide kisa kajab kaugemale ära.) MANN (jookseb karjudes tagakambrisse). Hunt! Hunt! Kõikide ehmunud silmad on lapse peal kinni, see ise on kohkunult, tulevalgusest pimestatud silmadega keset tuba seisma jäänud. JAANUS {kõigepealt toibudes). See on tema laps! PERENAINE. Püha jumal! See ka inimeseloom! Sel ka hingekene sees! Kõik kogunevad lapse ümber, see vaatab suurte silmadega ühe otsast teise otsa. Mann piilub aralt ukse vahelt ja vanaema kobab lähemale. PEREMEES {on püssi ära pannud ja lapse ette astunud). Kas sa huntide käes olid ja parajasti veel pääsesid? Laps vaatab temale otsa, ega vasta midagi. PEREMEES {õrnalt)
annaabi.ee 
