V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ammu jalga lasknud.
Gringoire oli südame põhjani liigutatud oma ainsa pealtvaataja ustavusest. Ta ligines talle
ja kõnetas meest, teda kergelt käsivarrest raputades, sest see hea mees oli balustraadile
nõjatunud ja veidi tukkuma jäänud.
«Mu härra,» ütles Gringoire, «ma tänan teid.»
«Mis eest, mu härra?» vastas paks mees haigutades.
«Ma näen, mis teid eksitab,» jätkas poeet. «Kõik see lärm siin ei lase teil rahulikult pealt
kuulata. Aga pole
46
viga: teie nimi kestab tulevaiski põlvedes edasi. Kuidas on teie nimi?»
«Renauld Chäteau, Chätelet' pitsatihoidja, teie teenistuses.»
«Härra Chäteau, teie olete siin ainus muusade esindaja,» ütles Gringoire.
«Teie olete väga lahke, mu härra,» vastas Chätelet' pitsatihoidja.
«Teie olete ainus,» jätkas Gringoire, «kes korralikult tükki kuulas. Mis te tast arvate?»
«Noh!» vastas paks ametimees ikka veel unega võideldes. «Üsna lõbus tükk teine!»