"Pommeri aed"
Järgmisel kevadel, kui Pommer oli koolmeistri ametist lahti, avastab ta, et tema murelaps, vana
suislepp õitseb nagu kõik teisedki viljapuud aias. Ka kool jäi Jaagusillale alles ja koolielu läks uue
hooga edasi, kuid nüüd juba Jaan Pommerita.
Mis olen ma oma elust saanud? küsib Pommer endalt. Mi-da-gi, sahiseb adraraud mullas. Mis ma
saama pidin? küsib Pommer jälle. Mis on keegi saanud? Ta ei kaeba. Külvatud on palju, mis sest
tulevais põlvis idaneb, seda ta ei näe. Ehk ongi nõnda parem, mõtleb ta. Riik, mis ta omadele ja
võõrastele lastele jätab, pole suur ega rikas. See on neis endis, ja kui nad tema ära pillavad, ära
puistavad, on nad ise süüdi; keegi ei saa nende eest vastutada, kui nad ise ei vastuta.
(Valitud teosed, I köide, 1985)