Euroopa 16.- 19. sajand
Lahingus
oligi otsustavaks jalaväerünnak, mille löögijõu moodustasid tulirelvadega jalaväelased,
kes pidasid võitlust kogupaukudega. Alalise armee loomisega kogupaukude süsteem
kadus. Uus lahingukord jagunes tsentrumiks ja tiibadeks.Tsentrumi moodustas jala- ja
suurtükivägi, tiivad aga valdavalt ratsavägi. Lahingukord pidi võimaldama tugeva hoobi
andmist ja ei rivikord ei tohtinud segi minna ning seetõttu võeti lahingukord sisse
väljaspool vastase tuleulatust. Tollase sõjapidamise ülim strateegiline saavutus oli
vaenlase territooriumi haaramine ilma ühegi lahinguta. Vastase manööverdamise
takistamiseks ja piiride kaitsmiseks rajati tugevaid kindlusi ja garnisone. Eesmärgiks oli
kõikide suundade kaitsmine, mis tähendas seda, et sõjavägi oli jagatud ühtlaselt kõigi
kindlustatud punktide vahel. Sellist strateegiat nimetati kurnamisstrateegiaks. Selle
strateegia võidulepääsu soodustas asjaolu, et sõjad muutusid järjest rohkem