Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
III
Ei aristotellik eetikafilosoofia ega kristlik moraaliõpetus tunne eetilise ja esteetilise seostamist –
Baturinil aga käib eetiline õnnevastasus kokku nii valu kui ka iluga. Baturinlikud kannatused on
kaunid, neid esitatakse lausa ihaldusväärsetena – otsekui pannes lugejat endalegi kannatusrohket elu
soovima. Lugeja mõtleb Baturinit lugedes: kui ilus on surra leekides nagu „üks kaunis inimkehast
tõrvik“, unustades täielikult tulesurmaga kaasas käivad kannatused.
Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide –
surm on siin (nagu teisteski Baturini romaanides) saanud esteetiliseks objektiks, vaatemänguks.
Kentaur-Nikyase vanaemast Didost saame teada, et teda oli alati tõmmanud tule poole, isegi aias
kõrbeliaane põletades peab Nikyas teda tagasi hoidma, et vanaema tulle ei astuks17. Samamoodi
kipub leekidesse Nikyase ema Dido