Tõde ja Õigus II Terve tekst
Peaaegu oleks tal juba uni peale tulnud
ja ta olekski tingimata magama jäänud, kui mitte poleks äkki välgatanud mõte: ,,See on ju linn,
mis nõnda kumab. Linnad kumavad õhtuti nagu kauged tulekahjud." Ta tegi silmad lahti ja
tõusis püsti. Jällegi jooksid külmajudinad mööda selga. ,,See on lumel istumisest," mõtles ta ja
hakkas minema, aga mitte otseteed linna kuma poole, vaid temast silmnäos mööda, nagu ta
tüüris silmnäos mööda pimeduses paistvast tulestki. Lund sadas juba tublisti ja ta ei olnud näo
vastu enam nii terav kui alguses. ,,Lumi on laiemaks läinud, sellepärast," mõtles Indrek, kui
sammus mööda lagedat põldu tuule käes, mis lennutas värskesti sadanud lund. Aeg-ajalt viskas
ta silmad heleda kuma poole, nagu kardaks ta, et see võiks kaduda või liiga ligi tükkida. Nõnda
läks ta. Sattus aiaäärseisse hangedesse ja sumas sealt läbi, jõudis välja mingisugusele teele,
aga läks sellest põiki üle