Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel
eksisteerib palju hüpoteese. Matmiskombestikus on rist läbi aegade olnud surma sümboliks.
Ristimärgi väljakujunemist seostatakse tule hõõrumiseks kasutatud keppide asendiga. Kuna tuli
mängis kõige olulisema rolli tolleaja inimese elus, siis sai selle tegemise instrument pühaks.
Teades, et tuli kaitseb mitte ainult külma vaid ka kiskjate eest, hakkasid inimesed uskuma, et
selle sümbol omab sama üliloomulikku väge ning kaitse eesmärgil hakati seda kujutama majadel,
riietel, tuleriistadel ( 2006: 54).
Ristiusk andis ristile uue tähenduse ehk Jeesuse ristillöömise. Nüüd sai sellest Lunastaja
kannatuste ja igavese elu võrdkuju, pääsetee, trepp Jumala juurde ning rõõmu sümbol. Aegade
jooksul muutusid sõnad rist ja kristlus sünonüümideks. Kristlased tegid risti oma peasümboliks
ning sisestasid selle tähendusse mõtted nagu puhastamine ja hingeselgus, sellest sai
sakraalväärtuste ja inimkonna püüete sümbol ning kõikide kiriklike talituste alus. Nüüdisajal
annaabi.ee 
