Eestlaste relvastus aastal 1200
pool kogu väest ning tema sügavus oli suurem kui laius. Välilahingus tegutseti
parvedena, ühekandi mehed koos. Sellise grupeeringu eelis oli omavaheline tutvus
ja mehed mõistsid üksteist isegi poole sõna pealt. Kui välilahingus vastase
rünnakut vältida ei õnnestunud, pöörati algul põgenema ning siis üritati
vähehaaval vastast rünnata. Nii tehti näiteks Ümera ääres. Mõnikord üritasid
eestlased vastase linnuseid vallutada.
Merelahingutes kasutasid saarlased tuleparvesid, et vastase laevad põlema panna.
Tuleparved on kerged loomarasvaga määritud kuivade puude virnad, mis
süüdatuna tuulega ristisõdijate laevade poole suunati. Üldiselt võrreldakse
eestlaste võitlusviisi merel viikingite omaga. Lähenedes lasti vibudes ja loobiti
kivide ja odadega. Kuigi koged olid aeglasemad, olid nad kõrgemad ja neil
kasutati ambusid. Saarlastele tundus see laev vallutamatu kindlusena.
annaabi.ee 
