Välilahingus tegutseti parvedena, ühekandi mehed koos. Sellise grupeeringu eelis oli omavaheline tutvus ja mehed mõistsid üksteist isegi poole sõna pealt. Kui välilahingus vastase rünnakut vältida ei õnnestunud, pöörati algul põgenema ning siis üritati vähehaaval vastast rünnata. Nii tehti näiteks Ümera ääres. Mõnikord üritasid eestlased vastase linnuseid vallutada. Merelahingutes kasutasid saarlased tuleparvesid, et vastase laevad põlema panna. Tuleparved on kerged loomarasvaga määritud kuivade puude virnad, mis süüdatuna tuulega ristisõdijate laevade poole suunati. Üldiselt võrreldakse eestlaste võitlusviisi merel viikingite omaga. Lähenedes lasti vibudes ja loobiti kivide ja odadega. Kuigi koged olid aeglasemad, olid nad kõrgemad ja neil kasutati ambusid. Saarlastele tundus see laev vallutamatu kindlusena. Kui käsi võitluses halvasti käis, hüppasid ellujäänud eestlased tavaliselt merre,
annaabi.ee 
