Seetõttu oldi leiva ja toidu eest tänulikud. Toidu üle nurisemine, toidu kallal norimine või selle arvustamine oli vanasti taluperes kehtivate tavade juures mõeldamatu. Tolle aegne retsept leiva küpsetamiseks: 1. too aidast jahu. 2. järgmisel päeval oli vaja jahu ja kartulipudru taignasse sõtkuda. 3. kui on sõtkutud, tuleb jätta tainas kerkima 4. mõne aja pärast oli vaja ahjus erinevaid süsisid 5. siis tuleb tuua suured pannid ja neid ükshaaval ahjusuus tulepaistel hoida ning hõõruda seejärel kuuma plekki peki tükiga, nii et särin taga. 6. tuleb kasta käed vette ja tõsta lõimest taignamütsakad pannidele ning siluda ilusateks leibadeks. 7. kraapida lõime seintelt ja põhjast kamalutäie tainast kokku, kasta märjaks ning voolida sarviliseks kakuks. 8. tuua võõrusest pika varrega puulabidas ja libistada pannile labida pealt üksteise järel tulikuuma ahju ja tagant järele panna kaapekakud ahjusuhu.
kus kaks meest vaevalt kõrvuti võis käia. Võlvialuse tagumist poolt kattis hall pimedus. Mõlemal küljel viisid madalad ja kitsad rauduksed tillukestesse kongi-desse. Mõned uksed, mis olid lukus, lõhuti sisse. Kongid olid tühjad. Võlvialuse viimases otsas oli veel üks vaevalt nähtav ukseke, enam auk kui 115 uks. Tasuja ise lõi selle kangiga sisse. Kui ta sisse astus, pidi ta sügavasti kummarduma -- kong oli vaevalt neli jalga kõrge. Seinad olid niisked ja kumasid tulepaistel rohekalt. Põrandaks oli haisev pori. Valgus ei pääsenud kuskilt sisse -- siin vältas igavene pimedus. Tagumise seina najal kükitas üksik inimkuju, käel seina külge kinnitatud raudvõrus. Tema riided rippusid kaltsudes paiguti paljastatud liikmete küljes. Pea oli tal sügavasti rinnale vajunud, mõlema käega oli ta kramplikult oma aluse porisse kinni hakanud. Tasuja langes selle kuju ette põlvili ja tõstis ta pea õrnalt üles. Peast rippusid hallid juuksed
annaabi.ee 
