Eesti kirjandust muutnud liikumised ja ideed aastatel 1905-1940
Eesti luulet rikastasid surulased eelkõige armastus- ja looduslüürikaga. Armastusluules leidus julget
sensuaalset tooni ja erootilisi kujutusi, mida varem polnud luules tuntud. Samas iseloomustas
siurulaste luulet ka uusromantiline stilisatsioon.
Noor-Eestlastega võrreldes oli siurulaste lüüriline eneseväljendus muretult aval ja paiguti
heakodanlikku maitset tahtlikult õrritav, vormilt mõnevõrra lõdvem.
,,Siuru" tegevus ja looming paistab silma värvikuse ja tulemusrikkusega. Lühikese aja jooksul suudeti
elustada maailmasõja ajal vaibunud kirjanduselu ja käivitada kirjastustegevus.
Ajaluule õitseajal sündis 1921. A. suvel rühmitus ,,Tarapita". Rühmituse ühisväljaandeks oli Tuglase
toimetatud ajakiri, mida ilmus 7 numbrit. Ideeliselt oli ,,Tarapitale" lähedane H. Barbusse'i loodud
rahvusvaheline kirjanike organisatsioon ,,Clarte" oma sõjavastase ja demokraatiat kaitsva
pahempoolse hoiakuga.